Minu nimi on Maria Palusalu. Kasvasin üles maal põldude, lillepeenarde ja loomade keskel – mu isa pidas lehmi, pulle, lambaid, sigu, kanu, hobuseid kui olin veel väike – ühesõnaga on meil kõiksugu loomad ära katsetatud ja ema on oma töökarjääri algusest olnud Räpina Aianduskoolis väga hinnatud aiakujunduse õpetaja.
Ema suur kirg on alati olnud taimed, nii nagu minulgi. Juba lapsena aitasin emal tihti peenraid rohida, hooldada, uusi taimi istutada, külvata, kasvatada – olen aianduse ja aia kujundamisega üles kasvanud!
13-aastaselt osalesin esimest korda Eesti nooraednike kutsevõistlustel Jänedal, kus saavutasin 3. koha! Muide, teised osalejad olid Räpina Aianduskoolist, Luualt ja Suuremõisast – kutsekoolidest ja palju vanemad kui mina – tegelikult mul polnud mingit võimalust nii kõrget kohta saavutada.. Või siis oli? Igatahes pidime 1. ja 2. koha saanud osalejatega minema nüüd Eestit Euroopasse esindama. Sealt edasi jõudsin mingil hetkel Euroopa Nooraednike liidu presidendi kohale. Ega ma ise ikka veel ei uskunud 😀
Mul oli keskkooli ajal oma puukool – mulle meeldis väga uusi taimi paljundada, potistada ja siis kokku lugeda, mitu taime mul on ja kui palju see väärt on. Käisin lapsena alati emaga kaasas teistele aedu rajamas – armastasin tulemust, mis sai kõnnumaast, vanadest aedadest või sopaväljadest!
Tahtsin peale gümnaasiumi lõppu minna Aianduskooli, aga ema ütles juba tookord, et mul pole mõtet sinna minna – oskan juba nagunii kõike, ja midagi uut seal minu jaoks pole. Läksin siis hoopis Maaülikooli. Sealt edasi läksin välismaale uusi asju õppima. Õppisin ja töötasin Viinis. Ülikooli kõrvalt käisin sakste aedu hooldamas, töötasin ühes suurimas aianduskeskuse ketis kus olin parim klientide nõustaja.. ma ei uskunud seda isegi, mida tegin, aga nii oli.
Ülikoolis võistlesid õppejõud ja professorid minu pärast, et saada mind enda tuutoriks. Peale Viinis õppimist (Universität für Bodenkultur Wien) läksin tööle oma tulevase abikaasa isa ettevõttesse Saksamaal, kus alustasin suure eufooria ja motivatsiooniga… aga seda jätkus vaid aastaks… järgmise aasta jooksul läksin tööle vastumeelselt – ei, mitte töö ei olnud igav või ei saanud hakkama, vaid tundsin oma väärtuse kahanemist, ma ei olnud piisav oma ülemusele, ta leidis alati midagi, mida ma valesti tegin. Ma ei osanud ennast enam ise väärtustada ja see peegeldus teiste kaudu. Samas kliendid jumaldasid mind ja hindasid mu tööd väga kõrgelt! Ainult ma ise ei osanud seda enam näha…
Otsustasin peale 2 aastat tööl käimist võtta vastutuse enda kätte, kolisin mehe ja pooleteise aastase pojaga Eestisse – eesmärgiga hakata Eestis aedu kujundama ja rajama! Muidugi oli see just sakslastele arusaamatu, mida me hakkame seal Eestis veel tegema?! Seal pole ju üldse midagi teha! Mina seda ei uskunud või ei tahtnud uskuda. Minu motto on, et tööd saab alati teha, kui teha tahad. Ja hakkasingi koos mehe, ema ja teiste pereliikmetega Eestis aedu kujundama, rajama ja teistele õpetama, kuidas nad ise ilusa aia endale kujundada saavad.
Eesti peredel on ka õigus ilusale umbrohuvabale aiale ja selle nautimisele! Näitan Sulle koos oma perega nii selles blogis kui meie kodulehel ja Facebooki lehel, kuidas ka Sina endale sellise aia rajada saad.
Maria
